Meie peres on olnud koerad alati olulised pereliikmed. Kuigi päris oma koera sain ma juba täiskasvanuna, siis selle hetkeni oli meie peres ehk vanavanemate kodus olnud 4 koera. Esimene krussis punaka karva ja keskmist kasvu koer nimega Muri oli meie peres aastast 1979 kuni aastani 1995 (suri vanadusse). Temale lisandus 1988. aastal 1,5 aastaks Šarik, kes kujutas endast sihvaka kehaga suurt musta siledakarvalist ja tumepruunide silmadega hundikoera (tema uinutati seoses esikäpa killustusmurruga, mida tollel hetkel ravida ei osatud). Järgmisena sai vanaemale sünnipäevaks ostetud ja Murile seltsiliseks toodud 10 rubla eest 1990. aastal Reku. Reku oli ostmise hetkel umbes kuu aega vana. Mahtudes peopesale murdis ta meie südamed ja Keskturult lahkuda temata oleks olnud ilmselge patt. See suhteliselt väike amputeeritud sabaga punane koer elas aastani 2005, kui ta uinutati seoses südamepuudulikkusega. Neljas koer minu aja järgi ja enne päris oma koera oli must hundikoer Rei. Tema sattus meie perre kodutu koerana otse tänavalt. Tema oli meil samaaegselt Rekuga ja hiljem koos Bakiga. Temale said saatuslikuks liigestevalud, mistõttu me lasime tal minna 2008 aasta lõpus, mil liikumine ja püstitõusmine olid juba päris raske ja vaevaline.
Umbes 2004. aastal hakkasingi tõsisemalt mõtlema päris oma koerale. Loomulikult pidi see valik olema planeeritud. Esialgu ei tundunud tõukoera võtmine oluline, kuid mingil hetkel ma sattusin sellise tõu otsa nagu ungari lühikarvaline linnukoer. Minu jaoks paelus see tõug just on labrador retriiverile (olles kunagi minu ideaal ja unistus) sarnase lühikese karva, hea iseloomu, koostöövalmiduse ja erinedes seejuures sihvakama välimikuga. Lisaks efektsele välimusele otsisin koeras aktiivset iseloomu, kontaktsust ja koostöövalmidust ning vastupidavust. Hiljem lisandus ungarlasele ka bordercollie.
Seega koertega olen tegelenud ja kokku puutunud maast madalast saati, kuid tõsisemate koolitusaladeni on mind viinud minu päris esimene oma koer Folt-Point-Pollach Bako ehk koduse nimega Baki. Pärit on ta Ungarist ja sündinud 2005. aastal. Temaga hakkasime 1 a vanuselt käima Anu Oksa juures kuulekustrennides, millele lisandusid 2006. aasta lõpus Anne Tammiksalu agility trennid. Hiljem proovisime osa võtta ka päästetreeningutest. Nendes osalesime umbes 1 aasta jooksul. Ta on teinud erakordset tööd tuues mind koeraspordi juurde!
Uue koeravalikul said saatuslikuks minu hobid. Vaja oli leida veelgi aktiivsem ja sobilikum koer harrastuste jaoks. 2009 aastal tõime koju bordercollie Roxy, Temaga olen harrastanud sõnakuulelikkust, agilityt ja vahel ka karjatamist. Ta on ilmale toonud kaks pesakonna kutsikaid 2014 ja 2015 aastal.
2015 otsustasin jätta Roxy teisest ja viimasest pesakonnast endale uue koera. Valiku tegemine oli esialgu raske, kuid praeguseks olen veendunud,et väike Tri oli just minu koer. Trist on kasvanud jõuline, kiire, kuid samas lähedust otsiv koer.
Lisaks oma koerte treenimisele tegelesin aastast 2010 kuni 2013 teiste treenimisega. Treenerina andsin nii kuulekuskoolituse, sõnakuulelikkuse kui ka agility trenne. 2013. aastal sai aga tehtud otsus see hobi ära jätta seoses ajapuudusega.
Igapäevaselt tegelen koerte ravimisega Jüri Loomakliinikus.
Umbes 2004. aastal hakkasingi tõsisemalt mõtlema päris oma koerale. Loomulikult pidi see valik olema planeeritud. Esialgu ei tundunud tõukoera võtmine oluline, kuid mingil hetkel ma sattusin sellise tõu otsa nagu ungari lühikarvaline linnukoer. Minu jaoks paelus see tõug just on labrador retriiverile (olles kunagi minu ideaal ja unistus) sarnase lühikese karva, hea iseloomu, koostöövalmiduse ja erinedes seejuures sihvakama välimikuga. Lisaks efektsele välimusele otsisin koeras aktiivset iseloomu, kontaktsust ja koostöövalmidust ning vastupidavust. Hiljem lisandus ungarlasele ka bordercollie.
Seega koertega olen tegelenud ja kokku puutunud maast madalast saati, kuid tõsisemate koolitusaladeni on mind viinud minu päris esimene oma koer Folt-Point-Pollach Bako ehk koduse nimega Baki. Pärit on ta Ungarist ja sündinud 2005. aastal. Temaga hakkasime 1 a vanuselt käima Anu Oksa juures kuulekustrennides, millele lisandusid 2006. aasta lõpus Anne Tammiksalu agility trennid. Hiljem proovisime osa võtta ka päästetreeningutest. Nendes osalesime umbes 1 aasta jooksul. Ta on teinud erakordset tööd tuues mind koeraspordi juurde!
Uue koeravalikul said saatuslikuks minu hobid. Vaja oli leida veelgi aktiivsem ja sobilikum koer harrastuste jaoks. 2009 aastal tõime koju bordercollie Roxy, Temaga olen harrastanud sõnakuulelikkust, agilityt ja vahel ka karjatamist. Ta on ilmale toonud kaks pesakonna kutsikaid 2014 ja 2015 aastal.
2015 otsustasin jätta Roxy teisest ja viimasest pesakonnast endale uue koera. Valiku tegemine oli esialgu raske, kuid praeguseks olen veendunud,et väike Tri oli just minu koer. Trist on kasvanud jõuline, kiire, kuid samas lähedust otsiv koer.
Lisaks oma koerte treenimisele tegelesin aastast 2010 kuni 2013 teiste treenimisega. Treenerina andsin nii kuulekuskoolituse, sõnakuulelikkuse kui ka agility trenne. 2013. aastal sai aga tehtud otsus see hobi ära jätta seoses ajapuudusega.
Igapäevaselt tegelen koerte ravimisega Jüri Loomakliinikus.
